Pärast nelja rasedust ja aastaid kestnud kõhklusi otsustas Katerina teha samal ajal kõhuplastika ning rindade tõstmise ja vähendamise operatsiooni. Kuigi ta oli operatsioonile mõelnud ligi 20 aastat, lükkasid hirm armide, raske taastumise ja sportliku vormi kaotamise ees otsust aina edasi. Täna, viis kuud pärast operatsiooni, ütleb ta, et tunneb end oma kehas viimaks koduselt.
Neli rasedust jätsid kehale oma jälje
Katerina on seitsme aasta jooksul sünnitanud neli last. Iga rasedusega lisandus üle 20 kilo. Kuigi kehakaal langes pärast sünnitusi kiiresti, ei taastunud nahk enam endisel kujul.
„Olen teinud trenni ja püüdnud hoida oma keha toonuses, kuid väljaveninud nahk ei kadunud kuhugi. See häiris mind väga ning piiras ka vabadust kanda riideid, mida tegelikult soovisin. Pidevalt tuli mõelda, kas rõivas varjab mu kõhtu ja rindu piisavalt.“
Kuna Katerina on alati olnud suurema rinnaga, jätsid rasedused ja imetamised oma jälje ka rindade kujule. Kõige enam häiris teda siiski üle püksivärvli vajuv kõhunahk.
„Mida saledam ma olin, seda rohkem tuli liigne nahk esile. Samuti oli keeruline leida hästi sobivat pesu. Suvel sain rannas kanda ainult trikood, sest bikiinid ei tulnud minu puhul kõne allagi. Lahtise seljaga kleidid jäid samuti kandmata, sest ma ei saanud olla ilma toetava aluspesuta.“
Kõhuplastika vajadus ei ollut üksnes esteetiline. Nelja raseduse järel oli tekkinud tugev kõhu sirglihaste lahknemine ehk diastaas, mis piiras ka tema treenimisvõimalusi.
„Ma ei saa öelda, et mu välimus oleks täielikult enesekindluse röövinud. Keegi ei kritiseerinud mind ega pannud mind oma keha pärast halvasti tundma. Olin lihtsalt ise õnnetu, sest tundsin, et mu keha ei ole kooskõlas sellega, kuidas ma ennast sisimas näen.“
Otsus, mida Katerina kaalus ligi 20 aastat
Operatsioonile oli Katerina mõelnud peaaegu kaks aastakümmet. Kõige rohkem kartis ta arme ning võimalust, et pärast operatsiooni ei tunne ta enam oma keha ära. Samuti valmistas muret pikk paus treeningutest ja lihasmassi kaotamine.
Lõpliku tõuke andis üks podcast, kus räägiti iluoperatsioonidest.
„Intervjueeritav kirurg ütles, et tema vanim rindade operatsiooni patsient oli ligi 80-aastane. Mõistsin, et mina ei taha oodata 80. eluaastani. Soovin oma elu ja keha nautida juba praegu.“
Aurora Clinicu leidis Katerina tänu juhuslikule kohtumisele spordiklubis.
„Märkasin saunas üht imekaunist naist, kellel olid väga ilusad rinnad. Võtsin julguse kokku ja küsisin, kus ta oma operatsiooni teha lasi. Tema soovitaski mulle Aurora Clinicut. Päris inimesed ja nende kogemused on parim reklaam.“
Hirme jagus kuni operatsioonini. Kõige rohkem kartis Katerina, et tulemus ei vasta ootustele või et ta hakkab oma endist keha taga igatsema. Peast käis läbi ka kõige mustem stsenaarium.
„Loomulikult mõtlesin ka sellele, et mis saab siis, kui ma ei ärkagi. Tegin enne operatsiooni igaks juhuks isegi testamendi.“
Aus konsultatsioon tekitas usalduse
Esimene konsultatsioon jättis Katerinale väga professionaalse ja usaldusväärse mulje. Kirurg Merle Rohtla selgitas põhjalikult erinevaid võimalusi ning nende eeliseid ja puudusi.
„Eriti hindasin seda, et kirurg ei näidanud ainult ideaalseid tulemusi, vaid rääkis ausalt ka võimalikest riskidest ja näitas fotosid juhtumitest, kus kõik ei olnud läinud ootuspäraselt. Nii teadsin, millega pean arvestama. See ei tekitanud minus rohkem hirmu, vaid suurendas usaldust kirurgi vastu.“
Konsultatsioonilt sai ta vastused isegi küsimustele, mida ta ise küsida ei osanud. Seetõttu tundis Katerina end operatsiooni eel rahulikult, elevil ja positiivselt meelestatuna.
Taastumine oli kergem, kui Katerina oli kartnud
Vaatamata pikale operatsioonile ja verekaotusele tundis ta end esimestel päevadel üllatavalt reipalt.
„Hakkasin kohe, kui palatisse sain, kirurgi soovitusel liikuma. Kõndisin ümber voodi, et vereringet toetada. Enne operatsiooni kartsin, et ei saa isegi pesemisega iseseisvalt hakkama, kuid tegelikult läks kõik palju sujuvamalt ja ma ei vajanud abi.“
Kõige keerulisemaks osutus voodisse heitmine ja sealt tõusmine. Seda tuli teha külje kaudu ning alguses oli iga selline liigutus ebamugav. Kõige suurem positiivne üllatus oli aga valu puudumine.
„Olin valmis selleks, et haavad valutavad, kuid valu ei olnudki. Tundsin ebamugavust ja tuimust, kuid mitte valu.“
Oma kogemust avalikult jagades avastas Katerina, kui paljud tema tuttavad olid läbinud samalaadse operatsiooni.
„Sellest lihtsalt ei räägita. Seda häbenetakse ja peetakse endiselt tabuks.“
„Mu keha on lõpuks selline, nagu olen alati soojenud“
Pärast operatsiooni tunneb Katerina, et tema keha vastab viimaks tema enda minapildile.
„See on endiselt minu keha. Ma ei ole nüüd tingimata saledam ega pringim. Lihtsalt mu rinnad on seal, kus need peavad olema, ning kõhunahk on sile ega ripu enam üle püksivärvli. Olen tulemusega tohutult rahul. Tunnen end oma kehas nüüd nagu kodus.“
Kuigi enne operatsiooni häiris teda kõige rohkem kõhupiirkond, on kõige suurem nähtav ja emotsionaalne muutus toimunud rindades.
„Mu rinnad on kaunid ja pringid ning hoiavad ilusti isegi ilma rinnahoidjata. Olen oma rinnapartii üle väga uhke.“
Muutunud on ka Katerina suhe riietesse. Enam ei vali ta rõivaid selle järgi, kui hästi need tema keha varjavad.
„Saan osta seda, mis mulle päriselt meeldib, ega pea kogu aeg mõtlema, kas rõivas varjab piisavalt. Võin kanda ka riideid, mille alla ei sobi toetav pesu. Riietun julgemalt, eputan rohkem ja mu selg on sirgem.“
Uue välimusega kasvas ka treeningmotivatsioon, sest nüüd on tehtud pingutuste tulemused paremini nähtavad. Jõusaalist oli Katerina eemal kaks kuud ning alustas naastes väga ettevaatlikult. Viis kuud pärast operatsiooni treenib ta taas samas mahus ja samade raskustega nagu enne.
„Hea füüsiline vorm enne operatsiooni aitas kindlasti kiiremale taastumisele kaasa. Spordi juurde naasmine läks palju sujuvamalt, kui olin kartnud.“
Uue kehaga harjumine võtab aega
Kuigi füüsiline taastumine läks hästi, osutus emotsionaalne kohanemine oodatust keerulisemaks.
„Olin aastakümneid harjunud peeglist nägema üht pilti. Uue kehaga harjumine võttis aega, isegi kui tulemus oli imekaunis. Esimestel kuudel oli mul vahel raske mõista, et see on nüüd päriselt minu enda keha.“
Seetõttu ei soovita Katerina sellise otsusega ka kiirustada. Oluline on olla kindel, et soov muutuseks tuleb inimeselt endalt, mitte lähedaste või ühiskonna survest.
„Mul ei olnud kedagi, kes oleks mu keha kritiseerinud. Mu mees ei kommenteerinud kunagi mu välimust ega väljendanud mu keha suhtes rahulolematust. Soov midagi muuta tuli täielikult minu enda seest. Ma ei kahetse, et võtsin otsustamiseks aega.“
Lähedaste toetus on taastumisel hindamatu
Operatsiooniplaanist rääkides kohtas Katerina nii toetust kui ka tugevat vastuseisu. Neid, kes püüdsid teda ümber veenda, oli isegi rohkem kui toetajaid. Eriti tähtis oli seetõttu laste mõistev suhtumine ja praktiline abi taastumise ajal.
„Mind üllatas, kui teravalt mõistsid mu otsuse hukka mõned teised naised, sealhulgas emad. Võib-olla püsib endiselt arusaam, et emaks saamisega kaasnevad kehalised muutused tuleb lihtsalt vaikides vastu võtta, olenemata sellest, kuidas naine end oma kehas tunneb.“
Katerina arvates ei peaks esteetilisest kirurgiast rääkima häbiga. Avatud ja ausad kogemuslood aitavad teistel teha teadlikumaid otsuseid ning mõista, et oma keha muutmine ei vähenda kellegi väärtust ema ega naisena.
„Mõistan, miks paljud naised ei julge oma kogemusi jagada. Ühiskond ei ole veel täielikult valmis nägema esteetilist kirurgiat tänapäevase ja kättesaadava võimalusena. Kuid igaühel peaks olema õigus teha oma keha puudutavaid otsuseid ise.“
Kas Katerina teeks sama otsuse uuesti?
„Jah, kindlasti. Minu ootused täitusid ja tulemus sai isegi parem, kui oskasin loota.“
Iga operatsioon ja taastumine on individuaalne. Sobiva raviplaani, võimalike riskide ja eeldatava taastumisaja hindamiseks on vajalik personaalne konsultatsioon kirurgiga.
